November 28th, 2009
Sattusime ühel eriti palaval päeval esimest korda kohalikku botaanikaaeda, kus on võrratult ilus:
Nimelt kutsusid kohalikud Eesti poisid, kaksikud Raoul ja Karl, Gustavi botaanikaaia lasteparki endaga mängima. Ja oi kui vaimustatud kutsutu sellest oli – sai ju vahelduseks mängida isegi endast veidi suuremate POISTEGA ja rääkida eesti keelt! Toimetamist ja mürgeldamist jagus tundideks:
Kolm väikest Tarzanit:
Ettagi paistis end kolme kuti seltskonnas tundvat kui kala vees:
Lisaks suurtele põnevate puudega pikitud ja hoolikalt hooldatud murulappidele on botaanikaaias alles ka paras tükk üsna ehedat vihmametsa:
November 25th, 2009
Fort Canning Parkist on saanud meie kodupark ja sage jalutuskoht. Sest siin on tõesti ilus ja vaikne:
Näeme ilmselt juba nii sisseelanud välja, et saksa turistid küsivad teejuhatust. Eks olen ise ka veidi targemaks saanud – näiteks on tegemist ikkagi loodusliku mäega, mille peale siis britid lihtsalt oma tugipunkti ja kindluse rajasid. Varasemad asukad Malaisiast nimelt pidasid mäge esivanemate matmispaigaks ja seega pühaks – nimigi oli Keelatud Mägi. Ja siis tuli tore inglise onu Stamford Raffles, kes ise oli muideks sündinud laeva peal Jamaika lähedal, ja otsustas oma maja just selle mäe peale püsti panna. Nüüd seisab see miskipärast tühjana. Küll aga on vanas asevalitseja palees nüüd üks uus põnev õppeasutus (siinkohal tervitame onu Pahtut ja kõiki teisi kokandushuvilisi!):
“14. sajandi tee” on pärit ajast, kui Singapuri tunti Temaseki nime all ja ta kuulus tollal suuremaid Sunda saari valitsenud impeeriumisse. Samast ajast pärinevad ka esimesed Singapura-nime mainimised (kuna see tähendab “lõvi linn”, olevat sellenimelisi linnu Kagu-Aasias hulgi). Millegipärast on nii kohalikus muuseumis kui muudes infoallikates pärast 14. sajandit ajaloos must auk, kuni helgete kultuuritoojate saabumiseni 1819. aastal. 190 aastat hiljem said siis omakorda Gustav ja Etta siin jala maha ja pidasid Aasiale tüüpilises sõjakas stiilis maha lehesõja:
Kuigi “appi! appi!”-mängud on praegu konkurentsitu hitt, leidub vahel ka vaiksemaid hetki:
Lapsed vihmametsas:
November 25th, 2009
Gustavil ja Ettal on teatavasti kaks tädi ja nüüd ka kaks täditütart lisaks ühele tädipojale. Ehk Doris Mia sai endale väikese õe Lorna Mai, kes on nüüd juba 1kuune. Aga palju õnne veelkord!
November 24th, 2009
Gustav ja Etta on õhtuses naljahoos. Ãœks võtab ette “huulepilli”-tegemise ja teine kordab järele. Kui emme läheb pahandama, siis Gustav nendib vabandavalt: “Me teeme siin Allu-trikki!”
Emme: “Aga kes see Allu teile on?”
Gustav: “Põhimõtteliselt Allu on väike poiss, aga veidi ka suur poiss. Ta on veel ka tädi Ave poja ja onu Tauno isa!”
Ja siinkohal olgu esitletud ka Gustavi fototöötlus samast pildist:
November 23rd, 2009
Täna oli jälle üks kahtlaselt vihmalembene päev ja otsustasime teha käe valgeks ja üle vaadata Aasia tsivilisatsioonide muuseumi. Ãœtleme nii, et üsnagi kesine kogemus, kuigi lisandus ka mitmeid uusi teadmisi, näiteks oluline info: tänapäevase Singapuri asutajaks peetav suvaline briti kolonisaator Stamford Raffles – kelle tõttu on siin iga teine tänav või maja Stamfordi- või Raffles’i-nimeline – oli ühtlasi ka Londoni loomaaia asutaja (kuigi ta oma loomingut realiseerumas ei näinudki, nuuks!) – oh ülatust!
Pärast lohisevat sissejuhatust, mille peale Gustav jõudis umbes kümme korda iniseval toonil nõuda: “Lähme siit ära!”, jõudsime lõpuks põnevamasse ossa, kus sai interaktiivse nupuvajutusega teada, millises Hiina provintsis kuidas teatrit tehakse:
…või kuidas on erinevates maailma riikides arenenud teekultuur (näiteks Venemaal olevat kange tee viina kõrval teine rahvusjook!). See nuppude näppimine ajas lapsed päris elevile:
Vaevu söandasime hoiatava sildi kiuste Fullertoni hotelli juures ületada silda:
… et minna kaema issi kohalikku kontorit, kus Gustavi suureks meelehärmiks ei olnud pakutaval mingeid wii-mänge, ja tühise Mao Zedongi büstiga keeldus ta koos poseerimast:
Jalutuskäigul tagasi koju tabas meid nende kahe nädala jooksul esimest korda ootamatu vahepala, kus kaks titte korraga asetasid pillid kotti. Peaks vist sagedamini muuseumis käima?!
November 23rd, 2009
Tuttav laste kõnehälvete spetsialist rääkis hiljuti, et laste kõnearengu puhul on põhjust muretseda, kui laps ei suuda moodustada lauseid lihtsa numbrireegli järgi: üheaastaselt üks sõna, kaheselt korraga kaks, kolmeselt kolm jne. Etta on nüüd hakanud kahte sõna kokku panema. Varasema “anna!” asemel ütleb “anna siia!” jne.
Lisaks on ta mihkel nimetama ja näitama kehaosi, ainult “sõrm” ja “kõrv” kipuvad sassi minema. Küll aga on tal heameel teatada, et hambaid on tal “palju” (hetkel tulekul 13.-14.):
Meie väike harakas on juba imikupõlvest saati osanud kõrgelt hinnata sädelevaid esemeid. Nüüdki kasutab ta võimalusel juhust, et emme rahakotist “münti” välja õngitseda ja need kenasti ritta laduda:
Kui imikuna hindas Etta eelkõige soolaseid püreesid, siis nüüd on kaalukauss selgelt vajunud magusama poolele. Tänu vanemale vennale tegi Etta juba õige õrnas eas tutvust maiustustega ja kuigi hetkel on tal käimas üldiselt kõige söömises väga tegus faas, võib ta ka seista tükk aega köögis ja sirutada end nõudlikult riiulite poole nõudes: “Pommi! Pommi!!!” (pildil küll sööb magusat kevadrulli):
Ãœks asi, mille peale Etta silmnähtavalt heldib, on loomad. Siis ajab ta huuled murelikult torru ja kordab “auh-auh”, “kiisu-kissu” või ka “opu” (vastavatesse kategooriatesse peavad end siis mahutama nii loomaaias nähtud lõvid, jõehobud, ninasarvikud kui ka välirestoranis tegutsev orav):
November 22nd, 2009
Otsustasime sel nädalavahetusel ära proovida paljukiidetud brunchid Singapuri hotellides. Soovituste põhjal jäi sõelale üks kahest Shangri-La hotellist, kus polevat küll eriti palju lastel teha, küll aga pidada vabalt voolama shampanja (mis ka otsustavaks sai, khmm…).
Tõde oli see, et lastele seal väga meeldis – sai ise tuhandete roogade vahel valida ja vaadata, kuidas neid samas valmistatakse. Aga shampus oli ainuke asi, mille eest tuli eraldi maksta ja see ei olnud just sama odav kui söök… Aga kokkuvõttes oli see üle pikka aja üks mõnusamaid hommikusööke, mida kõik asjaosalised täiel rinnal nautisid:
Gustav kui konservatiiv piirdus pannkookidega, see-eest sõi ta neid kolm:
Etta kui ultraliberaal proovis kõike ja rohkem, pistes alustuseks kinni vähemalt pooled issit lauale ootama jäetud sushitükid ja seejärel jätkates magustoiduassortiiga:
Shangri-La hotell ise, kus muide täpselt nädal varem pikutas ka seoses APECi konverentsiga Obama isiklikult, ei ole küll ilmselt mitte Singapuri kõige peenem öömaja (see au jääb ikkagi endisesse postkontorisse rajatud Fullertonile), küll aga vastab ta täpselt vähemalt minu ettekujutusele eksootilise imedemaa arhitektuurist, mida lapsepõlves muinasjuttudest loetu põhjal sai ette kujutatud:
Et neid Obamasid siia ikka tuleks, pingutab Singapur igati. 24/7 toimub siin usin ehitustöö, vähemalt igal kolmandal krundil käib vilgas sagimine, vanad majad tõmmatakse maha ja asemele kerkivad uued ja kõrgemad:
Imekombel on siin-seal siiski alles ka vanemaid ja oluliselt madalamaid maju (AD-sildid siiski reedavad, et need on “tervelt” pool sajandit vanad!)
Singapur teatavasti müüb end kui kõige infotehnoloogiasõbralikum riik maailmas (ja pingutustest sinna juurde käivate sotsiaalsete hüvede vallas ehk jõuab teha veel eraldi postituse). Sellal, kui teadus- ja arendustöö alal on ehk tõesti saavutatud maailmas esikoht, tuleb siinkohal ka upitada meie väikest Eestit, kus on näiteks tasuta WiFi-alasid siiski rohkem (mõistagi elaniku kohta). Decode this, Sherlock:
Et kõrgtehnoloogiast eemalduda, veetsime laupäeva õhtu Eestist tulnud soovituste järgi ööloomaaias. Pean tõdema, et olles üsna palju loomaaedu külastanud (enne Singapuri olid “vöö vahel” Tallinna, Riia, Peterburi, Helsingi, Stockholmi, Praha, Londoni, Amsterdami, Barcelona loomaaiad ja Loro Parque Kanaaridel – seejuures konkurentsitult kõige kehvemad neist on Londoni ja Amsterdami loomaaiad, mis on pisikesed ja kus pilet on üle mõistuse kallis, ja üks parimaid on Praha, kus on suhteliselt külma kliima kohta tõsiselt lai valik heades tingimustes elavaid loomi, kuigi mitmed neist sõitsid paar aastat tagasi tulvaveega oma teed), olin ma esimest korda elus tõsiselt hirmul. Kui sa ikkagi sõidad mingi lahtise trolliga läbi pimeda vihmametsa, kus mõirgavast lõvist eraldab sind näiliselt vaid üks napp ojake ja põõsake, siis see oli märksa ehedam hirmumaja kui Tshehhoslovakkiast imporditud lõbustuspargi poolt pakutav libaõudus, mis seisnes peamiselt järskudes pööretes ja selles, et keegi järsku sind kardina tagant müksas. Ja lisaks sain veelkord kinnitust, et absoluutselt kõige lollim loom maakeral on inimene: kui sa ikkagi oled Aasia onkel, kes on kõigi oma kuue lapsega tulnud sellele öisele lõbusõidule, kas sa siis ikka pead just seal lõvi vaadates lärmama: “Aaaarghhhh, so you’re the KING of the JUNGLE?!” Mõeldes sellele vaesele lõvile, kes ilmselt igal öösel kümneid selliseid “vaimukaid” (ja lisaks veel “teadlikke” – no mis lõvid elavad vihmametsas?!) kommentaare kuulab, siis ta ilmselt isegi ei viitsiks just nimelt selle onkli peale üle kraavi hüpata ja mõned isuäratavamad palad sellest sõidukist lõugade vahel vagaseks teha. Kuna meie vagurate turistidena olime kuulekad ega välgutanud oma seebikarpide lisatulesid (mida küll hoolimata korduvatest keeldudest tegid kenad kaasreisijad), siis jäävad meile vaid meie kenad mälupildid. Kokkuvõttes oli jalgsimatk varem trammist nähtud loomade juurde tellimata kommentaaride puudumise tõttu märgatavalt meeldivam, kuigi mitte just vähem hirmus. Ja hiljem oli peaaegu vältimatu minna kogunenud stressihunnikut välja elama kaladest jalamassööride juurde (millal ilmuvad toodete juurde sildid: “No animal labour!”?):
Nimelt siis doktorkalad nakitsevad isukalt su jalgade kallal (kuigi näiteks minu kõrval istuva hindu varbad paistisd neile märksa enam mekkivat), mis kohati teeb päris hullu kõdi ja kohati, kui suuremad kalad tulevad ampsama, on üsnagi hirmus ka. Aga nagu üks ameerika tädi, kes küll ise miskipärast oma kintsusid vee poole sirutada ei söandanud, teadlikult märkis: “Now you’ll have the best legs in the town!”:
Kaladest inspireerituna üritasin veel samastuda “kohalikega” (fotograaf küll soovitas shnitti võtta keskmiselt figuurilt, kuid vajaliku arsenali puudumisel jäi see olemata):
Pühapäeval otsustasime jalutada araabia linnaossa. Tee peal ette jäänud näiteid “endisaegsest” arhitektuurist:
Ja tervitustega hiina turult soovime Allule kiiret paranemist:
Lõpuks veetsime suure hulga aega vaibapoes, mille pakistanlasest omanik tegi meile mõistagi eriti “special price’i”, aga vaibad olid tõesti ennekuulmatult ilusad ja ka lapsed olid vaimustatud:
Moodne kohtub traditsioonilisega:
Turistid kohaliku moshee juures:
Abiellumine on Singapuris kahtlemata väga populaarne. Iga päev näeme vähemalt mõnda pruutpaari, kes kusagil silla või uhke maja või ka lihtsalt koleda tühermaa taustal pilte teevad. Täna nägime ka üht pulmaautot:
Pikkade kaardivabade jalgsimatkade “suurim rõõm” on see, kui oled umbes kilomeetri jagu üle mingi suure silla marssinud, silme ees terendamas otse silmapiiril paistev sihtmärk ja siis avastad, et tee lihtsalt lõppeb sõna otseses mõttes kraavis:
Lõpuks jälgisime koduteel jõe peal toimuvaid sõudmisvõistlusi:
Igal meeskonnal oli oma kirglik fännklubi, kes sõudjatega mööda kallast kisades kaasa jooksis:
Tugitoolisportlased asjatundlikult võistlust jälgimas:
November 21st, 2009
Kuivõrd autode võidusõit jätab suurema osa meie perest külmaks, siis tahaks siinkohal rääkida siiski kärutootjast. Mis viimasel ajal on teeninud rahvusvahelise meedia tähelepanu negatiivse uudisega, et USAs kutsuti miljoneid kärusid tehasesse tagasi, kuna mitmetel lastel jäid sulgurmehhanismide vahele sõrmed, nii et mõnedel tuli need lausa amputeerida.
Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui HELDENE AEG! Kui loll peab üks inimene olema, et ta laseb oma lapsel näppupidi käru vahel surkida sel hetkel, kui ta seda kokku paneb?! Kas ma lähen kaeban aknatootja kohtusse, kui ma olen lahtisest aknast alla kukkunud? Ei, ma pälvin ilmselt hoopis Darwini auhinna.
Meie ostsime oma esimese MacLareni “vihmavarjuka” siis, kui Gustav oli umbes 8kuune ja eesootava reisi jaoks oli meie suur vanker selgelt liiga kobakas; ja ta on meid üliausalt teeninud kahel järjestikusel kevadel Londonis, eelmisel sügisel Itaalias, kevadel Californias ning muudel lühematel ja pikematel reisidel. Tõsi küll, näiteks sellest, et kärul annab tekitada ka magamisasendit, sain ma teada umbes aasta pärast selle soetamist… Ainus suurem õnnetus on olnud see, et pärast seda, kui Estonian Air suutis ükskord teel Londonisse meie käru ära kaotada ja see pärast kolmepäevast vintsutamist meile hotellituppa toodi (kusjuures reis ise vältas neli päeva), oli tal üks kruvi lahti tulnud ja kohalik töömees “remontis” seda nii edukalt, et ka see kruvi kadus veidi hiljem. Aga pärast seda, kui issi asetas sinna ühe korraliku poldi, pole mingit häda enam esinenud.
Ja nii on meie vana hea käru ka Singapuris meid truult teeninud. Kuni eilseni, mil selgus möödapääsmatu fakt, et üht vigastatud põlvede tõttu käimisest keelduvat ligi 4aastast ja teist käimisest täielikult vaimustatud – niikaua, kuni käia saab kõigis muudes suundades peale selle, kuhu PEAB minema – 1,5aastast ühe pisikese käru abil üksi mööda linna transportida ei ole võimalik.
Olime juba siis, kui Etta sündis, uurinud nn kaksikutekärusid, kuid enamik neist tundusid kohutavalt kobakad, rasked ja kehvasti manööverdatavad. Kuna aga sama murega Monica oli just endale USAs tellinud kahese MacLareni, soovitas ta seda soojalt. Singapuris on isegi olemas MacLareni kohalik müügiesindus, aga otsustasime, et kuna meil oleks selle kasutusaeg suhteliselt lühike, siis uut osta pole mõtet. Kasutatud käru ostmisega on meil Londonist küll väga kehv kogemus olemas, kuid mõtlesime siiski uuesti proovida.
Eile õhtul sooritas issi kohalikust eBay’st ostu ning täna hommikul kell 11 saime kauba kätte! Lapsed olid sellest kohe vaimustuses:
Ja et käru töökindlust testida, tegime ühe pikema paaritunnise jalutuskäigu. Ãœtleme nii, et ega ta nüüd mingi udusulg ei ole, aga selles on peamiselt “süüdi” 26 kilo lapsi. Mahtus uksest läbi, tänavale, isegi eskalaatoritele ja liftidesse. Tänavaservast üles tõsta on lihtne (mitte kerge!), manööverdatavus on tänu kuuele rattale väga hea. Ja mis peamine – esimest korda märkasin siin tänaval liigeldes, kuidas inimesed annavad heldinud nägudega teed (ilmselt suurest lugupidamisest tublide “kaksikute” vanemate vastu). Kokkuvõttes on selle käru lükkamine siinses kliimas kindlasti parim võimalik trenn:
November 20th, 2009
Lugesin just uudist, et ülemaailmne majanduskriis pole Indiat mõjutanud ja lisaks üldisele majandusarengule on miljardäride arv seal kahekordistunud. Ma pole Indias käinud, küll aga pidavat ka Singapuri jõukaimad kodanikud olema India päritolu. Samas kahtlemata ka kõige vaesemad. Need on töömehed, keda me iga päev näeme siinsetel ehitus- ja koristustöödel (ja iga hekikese piiramiseks on värvatud ikka kolm-neli meest) ning põõsastes pikutamas.
Küll aga tegime ühel õhtul turisti Little India-nimelisse linnaossa ehk siis Väikesesse Indiasse. Nagu hiinlastel on oma Chinatown, mis on ilmselt väike mudel suurest Hiinast, astusime üle tänava ja olime totaalselt teises maailmas. Kui ülejäänud Singapur on väga puhas (näiteks olen imestanud, et kui pärast vihma on jõgi igasugust leheprahti ja inimeste tekitatud rämpsu täis, siis paar tundi hiljem on veepind täiesti puhas, kuigi erilist voolu sel jõel ei ole täheldanud – selle müsteeriumi lahendasime nähes, kuidas mehikesed paadist liblikavõrgu-taoliste püünistega veepinnalt sodi korjasid), siis juba esimesed meetrid Little Indiat olid kaetud ühtlase mustuse, korratuse ja haisuga. Majad on madalad, täis maitsetuid 1980ndate stiilis reklaamtahvleid ja varikatuseid, mille all käib vilgas kauplemine. Peamiselt on pakutaval ehted (india kuld!), rõivad (sarid on tõesti ilusad), iluteenused (mida illustreerib peamiselt küll mikrisoenguga vuntsilise mehe pilt) ja toidukaubad. Olime juba mitu päeva arutanud hiina ja india köögi eripärasid – et miks ikkagi on hiinlased enamasti nii saledad ja hindud oluliselt tüsedamad ning jõudnud järeldusele, et kuigi mõlemad söövad palju riisi, on india köögi kastmed oluliselt rasvasemad. Pilk esimesse toidupoodi lisas sellele veel ühe mõtte – friteerimine: nimelt on keskmise nurgapealse poekese põhisortimendiks 3-, 5- või koguni 10liitristes tünnides toiduõli. Ju siis seda ikka kulub.
Söögikohad paistsid valdavas enamuses söökla-tüüpi, kus letis on pakutaval valmistoidud, mida plastmööblil istujad endale paljaste käte abil sisse lödistavad. Valisime välimuse järgi ühe soliidsema koha, kus olid isegi laudlinad (ja nende peal koguni küünlad!) ja toit osutus hämmastavalt maitsvaks. Ainult et järgmisel (ja ülejärgmisel) päeval oli mul (kusjuures ainsana kogu kambast) kole kõhuvalu.
Kõlab võibolla kitsarinnaliselt ja ameeriklaslikult, aga selle kogemuse põhjal otsustasime nädalavahetuseks planeeritud tripi Malaisiasse ära jätta. Ars longa, vita brevis est!
November 20th, 2009
Eile hommikul magas Gustav oma voodis sügavat und, seljal kleepekas: “1 for $25″:
Ilmselt oli ta selle lahti nokkinud oma “hiinamaalt” (Chinatownist) soetatud sõdalasdraakonite küljest. Ja kuigi need draakonid valvavad nüüd tema voodi veerel, et “pahasid” eemal hoida, juhtus Gustaviga eile õhtul ometi õnnetus: õues hoogsalt lipates komistas ta mingi kaevuluugi otsa ja käis suure kaarega käpuli, mõistagi otse eriti “mõnusalt” krobelise asfalti peale. Loomulikult oli draama päris suur ja põlved said päris katki. Suurimat lohutust pakkusid siis emme-issi jutustused nende lapsepõlve suurematest traumadest, mille peale Gustav nõudis aga lisalugusid (eriti intrigeeriv tundus talle lugu purjus – “Mis tähendab purjus?” – arstionust, kellel papa ei lubanud emme lõhkist kulmu kinni traageldada).
Õnneks oli hommikul olemine juba tunduvalt kobedam, ja kuigi ta keeldub end diivanilt liigutamast, saab ka siin tekitada mõnusat olemist uute värviliste krõbuskite seltsis:
